Vähi tekkimine ehk onkogenees

Rakud on inimese organismi ehituse ja funktsiooni põhiüksused. Igal rakul on oma koht ja ülesanne. Rakkudel on võime jaguneda ja moodustada uusi rakke, tagades selliselt organismi kasvu ja paranemise ning eluea pikenemise. Oma elutsükli jooksul teevad rakud läbi teatud arvu pooldumisi, seejärel nende kasv lakkab ja rakk hävib.
Normaalselt on rakkude kasvamine ja paljunemine rangelt reguleeritud vastavate geenide poolt. See on tagatud õige informatsiooni vahetusega keskkonna ja raku vahel. Tavaliselt suudab organism toime tulla ka vigase informatsiooniga. Selleks on rakkudes olemas oma kontrollmehhanism: geen, mille ülesandeks on põhjustada normist kõrvalekaldunud rakkude hävingut – apoptoosi.

Ebanormaalsed rakud moodustavad kogumiku, mida nimetatakse kasvajaks ehk tuumoriks. Kasvajad võivad olla hea- või pahaloomulised.

Healoomulised kasvajad on piirdunud, ei haara ümbritsevaid rakke ega levi keha teistesse organitesse.
Pahaloomulise kasvaja (vähi) rakud tungivad ka ümbritsevatesse tervetesse kudedesse, samuti vere- ja lümfisoontesse. Vere ja lümfi kaudu kantakse vähirakud edasi keha kaugematesse piirkondadesse, kus tekivad uued kasvajakolded. Seda nimetatakse siirete tekkimiseks e. metastaseerumiseks. Vähk võib tekkida praktiliselt kõikides keha kudedes ja organites.

Vähi teke algab ühe või enama rakkude paljunemist juhtiva geeni kahjustusega (mutatsiooniga). Paraku ei ole tänasel päeval veel teada ja võimalik määrata kõiki kahjustunud geene. Geenikahjustuste tulemusena tekivad muundunud rakud, mis võivad hakata kontrollimatult paljunema ja kasvama ning muutuda kasvaja rakuks. Seda nimetatakse onkogeneesiks e vähi tekkimiseks. Vähirakkude paljunemiskiirus on erinev, vähkkasvajate kujunemine muundunud rakust võib kesta kuid ja isegi aastaid.
Tegureid, mis geene kahjustades vähki tekitavad, nimetatakse kantserogeenideks (vähitekitajateks).